viimane päev (mitte viimnepäev, ikka viimane päev... ;o) hommikusööki sõime seekord rahvariietes, sest ees ootas rongkäik Clusones.. kohale viidi meid pronto! Ja punktualna! Aga saime palavuses praadida ja oodata ja teiste osalejatega pilte teha “mõnikümmend” minutit Itaalia moodi.. meie ees kõndis (nagu ka Bergamo rongkäigus) “Play Station” koor, saime tänavatele ja akendele ja kõikvõimalikesse kohtadesse kogunenud rahvalt kõvasti aplausi ja kiidusõnu.. mitmed daamid ja härrad olid lausa mu jalge ees maas (pilti tegid sukkadest ja kingadest, noh!).. rongkäigus tegime laineid, lehvitasime seelikuid, hüüdsime “Viva Italia!”.. suhteliselt selja taga käis üks orkester, kes oskas isegi täitsa ilma ette tellimata mängida “Kalle Kusta” laulu.. rongkäik viib mäest üles ja siis jälle alla, väga palav on..
ringiga tagasi telgi juurde jõudnuna saime kohe marssmarss missat laulma minna, see tähendas mõnede jaoks taas jumalateenistusel osalemist, kirikuõpetajate seltskondki oli sama, ainult teist värvi riietes).. ka seekord ei unustatud Batty't.. jube palav.. peale missat taas hotelli lõunaleeee..
peale seda läksin oma mundris (loe:rahvariietes) Nerole külla ja temast ja temaga pilte tegema.. Nero oli kindlasti kohe eranditult kõige ilusam ja kaunimate silmadega Itaalia mees, keda sellel reisil nähtud sai.. kuigi 1-2 tuletõrjujat, kes olid suhteliselt pidevalt festivalitelgi juures valves andsid ka peaaegu mõõdu välja.. aga ainult peaaegu.. sest ainult 1 neist oli pikemat sorti, teised sellised lühikesed...)
ja viidi meid tagasi Clusonesse, seda ühte ja ainust kõige viimasemat laulukest laulma.. nimelt anti (pea) kõigile kooridele võimalus ikkagi ka festivalitelgis esineda lõpuks.. konveiermeetodil käisid esinejad lavalt läbi, meie jõudsime “oma poiste” st sardiinlaste esinemise ajaks.. nemad olid 3ndad, meie 25ndad.. veidi tavalist kohalikku paanikat ja siis oli veidi aega vabakava: kes tahtis, see vaatas kontserti, kes ei tahtnud, oli niisama ja kuulas näiteks asja kaugemalt õlle ja muu hea parema juurest.. minul isiklikult õnnestus oma põllega 1 laps ära ehmatada (no ilmselgelt oli see tema jaoks liiga ehmatavalt kirju..) lõpuks jõudsime ka oma esinemiskorra ära oodata ja suhteliselt hästi esineda, pälvisime dirigendilt ja oma fännklubilt kiidusõnu.. lavalt maha tulles avastas Cristina, et minu riided on villased.. ja tal kadus kohe tahtmine neid sealsamas Itaalias proovida, lubas Eestisse tulles selle teema taas üles võtta, et kui meil on jahedamad ilmad vms...pärast esinemist lasime end tagasi hotelli sõidutada, andsime üle kingid Alexile (muuseas ka punane “I love Saaremaa” nokats, mille nokk kohe popilt rulli keerati ja mida pärast peast enam ei võetud..), Tatjanale ja Cristinale.. emotsioonid ajasid üle ääre ja pisaraid oli palju..
õhtusöögi ajal vahetasime kinke sardiinlastega (ütleme, et nemad olid veidi lahkemad.. loodan mingi aeg ka endale ühe nende plaadi koopia saada..) ja andsime üle tänukingid pererahvale (koos lauluga..), kes samuti ei suutnud pisaraid tagasi hoida.. aga söögid olid imeliselt head, kas ma olen seda juba maininud? ;o)
meite koori kutsuti ka ühe linna sünnipäevale esinema, juuli lõpus oleks olnud ja kõik lubati kinn
i maksta sh lennupiletid.. aga veidi hiljem (juba kodus) saime teada, et ka majanduskülg jõudis neil seal järgi lõpuks ja arvutused näitasid, et täieõiguslikku koori nime kanda võivat koori nad nii tasuta sõidutada ei suuda..
peale õhtusööki said asjad kiiresti ja tegelikult suhteliselt korralikult pakitud ja toimus pidu hotelli baaris (viinad, konjakid, must leib ja kuivatatud lest kraamiti välja..).. Alex ja Cristina usaldasid ka neid kahte viimast proovida, hotelli vanaperemeees proovis viina ja kiitis heaks (eks tema vast on rohkem proovinud seda grappa kangust.. ;o).. pidu kestis.. Tatjana jäi kergelt jokki ja lõpuks täitsa ebakaines olekus rääkis väga palju endast ja oma siniverelisest päritolust..
mägede kohal hakkas välkuma äike ja vihma sadas vaikselt.. käisime tee ääres jaaniusse vaatamas (mina isiklikult nägin neid esimest korda).. hotelli rõdul istudes ja vihmasadu ning imeliselt värsket õhku nautides kuulsin kõrgemalt mägedest vaikselt alpikelli tilisemas..
pidu veel kestis, kui mina Laisa Loomana juba und nägin.. öösel käis äikeseilm täpselt hotellist üle, lahtisest rõduuksest paistis see, kuidas aegajalt oli välgusähvatustest peaaegu sama valge kui päeval ja vihma sadas alla nagu keegi oleks ämbrist kallanud..
ringiga tagasi telgi juurde jõudnuna saime kohe marssmarss missat laulma minna, see tähendas mõnede jaoks taas jumalateenistusel osalemist, kirikuõpetajate seltskondki oli sama, ainult teist värvi riietes).. ka seekord ei unustatud Batty't.. jube palav.. peale missat taas hotelli lõunaleeee..
peale seda läksin oma mundris (loe:rahvariietes) Nerole külla ja temast ja temaga pilte tegema.. Nero oli kindlasti kohe eranditult kõige ilusam ja kaunimate silmadega Itaalia mees, keda sellel reisil nähtud sai.. kuigi 1-2 tuletõrjujat, kes olid suhteliselt pidevalt festivalitelgi juures valves andsid ka peaaegu mõõdu välja.. aga ainult peaaegu.. sest ainult 1 neist oli pikemat sorti, teised sellised lühikesed...)
ja viidi meid tagasi Clusonesse, seda ühte ja ainust kõige viimasemat laulukest laulma.. nimelt anti (pea) kõigile kooridele võimalus ikkagi ka festivalitelgis esineda lõpuks.. konveiermeetodil käisid esinejad lavalt läbi, meie jõudsime “oma poiste” st sardiinlaste esinemise ajaks.. nemad olid 3ndad, meie 25ndad.. veidi tavalist kohalikku paanikat ja siis oli veidi aega vabakava: kes tahtis, see vaatas kontserti, kes ei tahtnud, oli niisama ja kuulas näiteks asja kaugemalt õlle ja muu hea parema juurest.. minul isiklikult õnnestus oma põllega 1 laps ära ehmatada (no ilmselgelt oli see tema jaoks liiga ehmatavalt kirju..) lõpuks jõudsime ka oma esinemiskorra ära oodata ja suhteliselt hästi esineda, pälvisime dirigendilt ja oma fännklubilt kiidusõnu.. lavalt maha tulles avastas Cristina, et minu riided on villased.. ja tal kadus kohe tahtmine neid sealsamas Itaalias proovida, lubas Eestisse tulles selle teema taas üles võtta, et kui meil on jahedamad ilmad vms...pärast esinemist lasime end tagasi hotelli sõidutada, andsime üle kingid Alexile (muuseas ka punane “I love Saaremaa” nokats, mille nokk kohe popilt rulli keerati ja mida pärast peast enam ei võetud..), Tatjanale ja Cristinale.. emotsioonid ajasid üle ääre ja pisaraid oli palju..
õhtusöögi ajal vahetasime kinke sardiinlastega (ütleme, et nemad olid veidi lahkemad.. loodan mingi aeg ka endale ühe nende plaadi koopia saada..) ja andsime üle tänukingid pererahvale (koos lauluga..), kes samuti ei suutnud pisaraid tagasi hoida.. aga söögid olid imeliselt head, kas ma olen seda juba maininud? ;o)
meite koori kutsuti ka ühe linna sünnipäevale esinema, juuli lõpus oleks olnud ja kõik lubati kinn
i maksta sh lennupiletid.. aga veidi hiljem (juba kodus) saime teada, et ka majanduskülg jõudis neil seal järgi lõpuks ja arvutused näitasid, et täieõiguslikku koori nime kanda võivat koori nad nii tasuta sõidutada ei suuda..peale õhtusööki said asjad kiiresti ja tegelikult suhteliselt korralikult pakitud ja toimus pidu hotelli baaris (viinad, konjakid, must leib ja kuivatatud lest kraamiti välja..).. Alex ja Cristina usaldasid ka neid kahte viimast proovida, hotelli vanaperemeees proovis viina ja kiitis heaks (eks tema vast on rohkem proovinud seda grappa kangust.. ;o).. pidu kestis.. Tatjana jäi kergelt jokki ja lõpuks täitsa ebakaines olekus rääkis väga palju endast ja oma siniverelisest päritolust..
mägede kohal hakkas välkuma äike ja vihma sadas vaikselt.. käisime tee ääres jaaniusse vaatamas (mina isiklikult nägin neid esimest korda).. hotelli rõdul istudes ja vihmasadu ning imeliselt värsket õhku nautides kuulsin kõrgemalt mägedest vaikselt alpikelli tilisemas..
pidu veel kestis, kui mina Laisa Loomana juba und nägin.. öösel käis äikeseilm täpselt hotellist üle, lahtisest rõduuksest paistis see, kuidas aegajalt oli välgusähvatustest peaaegu sama valge kui päeval ja vihma sadas alla nagu keegi oleks ämbrist kallanud..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar