hommikusöögil oli sardiine (olgu, rohkem ei ütle nii, vaid edaspidi: sardiinlased) juba suhteliselt vähe, aga selle eest on meil kooris endiselt olemas oma tõmmu meesterahvas, kes võib vajadusel ka sardiinlane olla :o).. peale järjekordset saiasöömist sõitsime Clusonesse pühapäeval ettekandmisele tulnud missa ühisproovi (proovi viis läbi Coro Idica dirigent, mind arvati proovi ajal itaalia keele mõistjaks ja suht ametlikuks tõlgiks.. no väga keeruline ei olnud, vt ka kommentaar itaalia keele kohta allpool) ja saime Alexi juhtimisel tutvuda ka korraldajakoori peakorteriga (trofeeruum, väike baar, harjutus”saal”.. muide, kõik need kolm korda, kui meie neid esinemas nägime, ei olnud neil kordagi noote ees.. noodid kenasti nimedega varustatult sealsamas harjutus”saalis”).. peale linnakülastust suundusime taas koju (loe: hotelli).. lõunasöök tundus pikem ja põhjalikum kui tavaliselt, aga kõht hakkas juba selle mõnuga harjuma, et neli käiku ja suht hästi kalkuleeritud norm.. Alex otsustas seekord istuda meie seltskonna keskele (esimene ja viimane kord..), mitte laua otsa Tatjana ja Cristina ja bussijuhi juurde (seekord siis Antonio, buss mehel pingirea võrra lühem kui Virgiliol, kurvid ja sõidustiil palju aeglasem ja - mis seal pattu salata - ka igavam).. eks Alex-poiss oli kogu asjatamisest ja pabistamisest (noh, et ikka itaalia kombel punktualna asjad sujuksid) juba väsinud ka, oli näha kuidas järjest rohkem torssi jäi ja ilmselgelt ei saanud endiselt ümberringi kõlavast eesti keelest aru (lehele, kuhu Alex soovis igalt ühelt pühendust ja aadressi kirjutasin mina: “Dear Alex! Hope You have learned Estonian or at least English for the next time we meet..”).. nagu ma vist juba ka maininud olen siis, kahjuks ei oska Alex ka väga inglise keelt ja meie olime itaalia keeles sama tuhajuhanid kui esimesel päeval (tegelikult loomuliku intelligentsi ja olemasoleva hõreda teiste keelte baasil on võimalik isegi! itaalia keelest keelt tegelikult mitte õppinuna veidi aru saada, nagu kogemus edaspidi näitab..)...veini läks meil, eestlastel, juba rohkem, näiteks sardiinlastel on enamus pudeleid veel eelmisest õhtust poolikud.. ja jutt läks järjest lõbusamaks :o) (vahemärkus: minu toakaaslane A. - eks nad mõlemad on A-d, aga eks ta tunneb ära end, kui seda siin peaks lugema juhtuma – palus kirja panna, et ta ei ole kunagi taevale nii lähedal olnud ja see lööb kõik asjad korraga niii selgeks..noh, nagu ma mõnele minu reisi kohta pärinule – või lihtsalt ette jäänutele, keda olen üritanud oma reisimuljetega tüüdata - olen jõudnud juba mainida, siis mina läksin Eestist kurguvaluga, mägedes olin sellest vaba ja tagasi tulles tuli ka kurguvalu tagasi.. jäi ta nüüd praamile, Läti piirile või lennukisse varitsema, mine võta kinni..)suure vaidlemise, planeerimise, asjatamise, plaanide ümbertegemise ja kohaliku paanika saatel saime endale välja kaubeldud reisi d'Iseo järve äärde ja selle järve ääres asuvasse Lovere linna.. teel tehti peatus Lidli nimelises supermarketis, kust kõik ostsid miskipärast grappat.. ja ei mingeid saiu ;o).. poepeatuse venimine oleks reisi järve äärde kohaliku paanika tõttu peaaegu ära jätnud, aga õnneks läks.. Lovere on suhteliselt väike ja rahulik linn, vähemalt nii tundus.. järvel purjetati palju.. ja suhteliselt soe oli linnas ka.. liiklusest: üks huvitav TÄIESTI pime kurv keset linna, mis nõuab juhtidelt tuututamist stiilis “tuut, tuut!! mina tulen, tõmmake koomale”.. meile anti aega šoppamiseks.. kõigepealt lunastasime vetsuskäigu ühe jäätise eest (jäätis oli nämma, pähkel ja šokolaad..) ja siis kondasimegi mööda linna.. mingeid korralike suveniiripoode teele ei jäänud, ainult ports riidepoode, Swarowski kristallide äri, muud ülikallid kella ja vidinapoed, üks järjekordne supermarket, kust sain head juustu – headus tuli muidugi kodus välja, kui emmega seda veini kõrvale proovisime – ja peagi saigi linnake otsa, ümberpöörd!.. ühest kohvikust leidsimegi õllega maiustamast suure portsu eestlasi/saatusekaaslasi ja suundusime bussi tagasi.. tagasiteel õnnestus ära proovida ka “noor”/”toores” vein.. nagu limps, kerge kraadiga.. aga valmis vein on parem..
ja tagasi hotelli.. õhtusöök.. kiirkorras rahvariietesse ja Clusonesse, festivali peatelki (Teatro Tenda) esinema.. kuna osalejaid oli suht palju, siis kontserti anda telgis said vähesed privileegidega tegelased, sh meie.. enne kontserti nägime tõelist itaalia temperamenti möllamas, nimelt konferansjee (üks suhteliselt ilusa ja leebe välimusega neiu) kukkus märatsema, et miks ei ole meie ainsal itaaliakeelsel laulul juures itaaliakeelset seletust, mis annaks teada laulu sisust.. no see võttis natukeseks tummaks.. neiu oli vägaväga ärritunud, hea et keegi päriselt peksa ei saanud ... :o)
olime esimesed esinejad (seekord ei mingeid kiireid muudatusi.. vähemalt märkimisväärseid), peale meid said lavale kreeka tantsijad (oi, see mulle meeldib, mis siis et nad aeglaselt ja rahulikult tantsivad, see on ikkagi mõnus muusika ja tantsud on mõnusad) ning õhtu lõpetajateks “Plantations Sound Chorus” Bolognast.. vat nemad olid tase.. laulud orjanduslikust lõunast, gospel, Aafrikast endast, Lõuna-Ameerikast, Elvis, bluusivennad, Queen..
peale tõelist Freddy Queeni üks paremaid esitusi üldse.. meie neiud-noormehed muutusid tantsutüdrukuteks, meid filmiti ja kanti üle ka kohalikus televisioonis.. kuidagi hästi järsku sai see lõbu läbi “Play Station..” uups, Plantation Sound Chorus jäi veel laulma ja meid kupatati bussi.. ei tea, kas asi oli selles, et meie tants ei meeldinud, või olid meie saatjad väsinud.. igatahes igale kontserdile järgnevast pidulauast jäime seekord ilma (oh neid saiu, mis söömata jäid.. tegelikult muidugi veinist kahju..)enne tuttuminekut jõudsin küsida hotelli (järgneb reklaam: http://www.hotel-desalpes.it/) noorperemehelt kutsika nime: must kutsikas, miks ma ise selle peale ei tulnud, et tema nimi võiks olla Nero ;o)
kõrvaltoas jälle laulupidu, endiselt meeldiv laulude saatel uinuda.
P.S. andeks, et postitusel pole pealkirja, blogger sakib.. üritan talle hiljem mõistust pähe panna..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar