"päevikus ei peagi üles lugema, mida tegid, vaid kirjutama sellest, mida mõtlesid, mõtteid on hiljem huvitavam lugeda.. kui eesmärgiks on see, et sind paremini mõistetaks, või see, et sa ise mõistaksid ennast, siis võib päevik olla väärtuslikuks abiliseks. sellepärast ei olegi päevikus olulised sinu teod, vaid mõtted, mis on sinu tegusid saatnud. puu, mille istutasid on niigi nähtav, aga keegi ei tea ja võib-olla sa ise ka ei mäleta, mida mõtlesid siis, kui selle puu istutasid." (Mart Kadastik "Eluaegne")
Kadastik kirjutab kohati liiga otse ja omadega või kuidas öelda, mehelikult, et olla minu maitse järgi, aga see koht pani mõtlema taas selle üle, mis järeldusele ma järjekordselt pikemalt kodus olles (aga mitte ülemäära palju vaba mõtlemise aega omades kusjuures) olen jõudnud.. õigemini kajas selle mõttekäiguga kenasti kokku.. et ei ole mõtet valetada, vassida ja varjata, katsuda öelda just täpselt nii otse ja omadega, kui parasjagu võimalik on, muidugi mitte meelega või meeleta haiget tehes.. elu on liiga lühike selleks, et oodata mingit paremat aega ja kohta, et olla aus..
ma olen rõõmus, et mul on kaks nii toredat armsat päikeselist (ja praegu nii rohelisetäpilist) väikest suslikut, kelle eest hoolitseda, kelle arengut jälgida ja toetada.. arrmastan, nii et vahel kõrvadest suitsu ja suust liigagi kõva kisa välja kipub tulema
ma olen rõõmus, et suslikutel on asjalik issi, kes hoiab meid jalgupidi ikka maas, kui me ka vahel lendu kipume tõusma.. issit võiks ainult rohkem olla igapäevaselt nii neile kui mulle.. aga ta on olemas, arrmastan!
ma olen rõõmus, et mul on palju toredaid ja oi kui häid sõpru ja samas natuke kurb, et ma liigagi tihti saan nende tegemistega kursis olla vaid erinevaid virtuaalseid kanaleid pidi.. aga teadke, et ma hoolin ja ootan ja.. ja iga kord kui me kokku saame, siis tegelikult ma tahaks istuda teiega koos üleval poole ööni ja rääkida ära kõik, mis rääkimata ja rääkida üle kõik juba räägitu ja kui see ei õnnestu, siis ma olen ikkagi rõõmus, et te mul olemas olete.. minu sõbrad, minu inimesed!
ma olen rõõmus, et mul on tore kodu maal, kus toimetada, on inimesed, kellega koos olla rõõmus ja kurb ja kellega koos tööd teha ja toimetada ja niisama olla.. minu pere!
ma olen rõõmus, et mul on vaja mõelda ja otsustada, et kuidas kõik see toredus edasi peaks minema, kas vasakpoolsele teeharule või parempoolsele.. või rajaks ühe otsetee? ah, las aeg annab arutust.. ikka ja jälle "keeruliseks ei pea sa ise enda elu elama.." aga mis teha, kui keerukus on juba kohal? kas veel keerulisemaks või kuidagi hoopis kergemaks või..? kuidas on aus ja õige kõigi vastu?
ja üldse ma olen oi kui rõõmus, et Murueit mind nüüd asendab natuke aega teate küll kus :D vähemalt Felix on toidetud ;) :)
kuulge, hoolige inimestest ja iseendast ja siis ongi kõik hästi.. ärge jätke ütlemata, kui tunnete, et just nüüd ja praegu on vaja öelda.. ärge jätke kallistamata kui tunnete, et nüüd ja praegu ON VAJA kallistada!.. alati ei anta uut võimalust..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar