tagasi koju

2. juuli hommikul kell 6.00 oli äratus.. taas ootas meid ees Virgilio oma bussiga ja sõit läks lahti Milano lennujaama poole.. sai filmitud ka väike videoklipp vahepeal "Virgilio kurvi" nime saanud ekstreemsustest, nähtud kuidas "sardiinid" koju sõidavad, imestatud veel kohaliku arhitektuuri ja sõidustiili üle ning lennujaamas me olimegi.. kiirelt ja efektiivselt toimetati meid õige värava juurde, Alex ja Tatjana ja Cristina ja Virgilio vaid lehvitasid korra ja läinud nad olidki.. vaba aja sisustasime mööda poode konnates, siis läbisime kiirelt kõik vajalikud protseduurid ja saime lennukisse.. seekord oli see tühjavõitu, meie seltskond mööda aknaaluseid laiali ja kolmese pingirea peal üksi laiutamas põhiliselt.. sai vaadet nauditud, söödud, magatud ning juba olimegi Riias.. busski jõudis suhteliselt ruttu kohale.. ning läbi ummikutes linna sõitsime kodu poole.. Pärnus oli pikem peatus, kel vähegi tahtmist oli tõi omale kodumaist sööki (peamiselt siis rasvast kanakintsu ja seapekki..) ja jooki (ÕLU!!) Rimist.. sai lauldud, juttu aetud ja niisama oldud.. ning juba ma lahkusingi lõbusast seltskonnast..

proovisime emaga veel ühe minu toodud juustu ära ja kella kolme paiku sai tuttu kobitud.. und oli järgmisel päeval lausa kella 1ni..

mõistus ja tunded.. pisaraterohkus.. (5. päev)

viimane päev (mitte viimnepäev, ikka viimane päev... ;o) hommikusööki sõime seekord rahvariietes, sest ees ootas rongkäik Clusones.. kohale viidi meid pronto! Ja punktualna! Aga saime palavuses praadida ja oodata ja teiste osalejatega pilte teha “mõnikümmend” minutit Itaalia moodi.. meie ees kõndis (nagu ka Bergamo rongkäigus) “Play Station” koor, saime tänavatele ja akendele ja kõikvõimalikesse kohtadesse kogunenud rahvalt kõvasti aplausi ja kiidusõnu.. mitmed daamid ja härrad olid lausa mu jalge ees maas (pilti tegid sukkadest ja kingadest, noh!).. rongkäigus tegime laineid, lehvitasime seelikuid, hüüdsime “Viva Italia!”.. suhteliselt selja taga käis üks orkester, kes oskas isegi täitsa ilma ette tellimata mängida “Kalle Kusta” laulu.. rongkäik viib mäest üles ja siis jälle alla, väga palav on..
ringiga tagasi telgi juurde jõudnuna saime kohe marssmarss missat laulma minna, see tähendas mõnede jaoks taas jumalateenistusel osalemist, kirikuõpetajate seltskondki oli sama, ainult teist värvi riietes).. ka seekord ei unustatud Batty't.. jube palav.. peale missat taas hotelli lõunaleeee..
peale seda läksin oma mundris (loe:rahvariietes) Nerole külla ja temast ja temaga pilte tegema.. Nero oli kindlasti kohe eranditult kõige ilusam ja kaunimate silmadega Itaalia mees, keda sellel reisil nähtud sai.. kuigi 1-2 tuletõrjujat, kes olid suhteliselt pidevalt festivalitelgi juures valves andsid ka peaaegu mõõdu välja.. aga ainult peaaegu.. sest ainult 1 neist oli pikemat sorti, teised sellised lühikesed...)
ja viidi meid tagasi Clusonesse, seda ühte ja ainust kõige viimasemat laulukest laulma.. nimelt anti (pea) kõigile kooridele võimalus ikkagi ka festivalitelgis esineda lõpuks.. konveiermeetodil käisid esinejad lavalt läbi, meie jõudsime “oma poiste” st sardiinlaste esinemise ajaks.. nemad olid 3ndad, meie 25ndad.. veidi tavalist kohalikku paanikat ja siis oli veidi aega vabakava: kes tahtis, see vaatas kontserti, kes ei tahtnud, oli niisama ja kuulas näiteks asja kaugemalt õlle ja muu hea parema juurest.. minul isiklikult õnnestus oma põllega 1 laps ära ehmatada (no ilmselgelt oli see tema jaoks liiga ehmatavalt kirju..) lõpuks jõudsime ka oma esinemiskorra ära oodata ja suhteliselt hästi esineda, pälvisime dirigendilt ja oma fännklubilt kiidusõnu.. lavalt maha tulles avastas Cristina, et minu riided on villased.. ja tal kadus kohe tahtmine neid sealsamas Itaalias proovida, lubas Eestisse tulles selle teema taas üles võtta, et kui meil on jahedamad ilmad vms...pärast esinemist lasime end tagasi hotelli sõidutada, andsime üle kingid Alexile (muuseas ka punane “I love Saaremaa” nokats, mille nokk kohe popilt rulli keerati ja mida pärast peast enam ei võetud..), Tatjanale ja Cristinale.. emotsioonid ajasid üle ääre ja pisaraid oli palju..
õhtusöögi ajal vahetasime kinke sardiinlastega (ütleme, et nemad olid veidi lahkemad.. loodan mingi aeg ka endale ühe nende plaadi koopia saada..) ja andsime üle tänukingid pererahvale (koos lauluga..), kes samuti ei suutnud pisaraid tagasi hoida.. aga söögid olid imeliselt head, kas ma olen seda juba maininud? ;o)
meite koori kutsuti ka ühe linna sünnipäevale esinema, juuli lõpus oleks olnud ja kõik lubati kinni maksta sh lennupiletid.. aga veidi hiljem (juba kodus) saime teada, et ka majanduskülg jõudis neil seal järgi lõpuks ja arvutused näitasid, et täieõiguslikku koori nime kanda võivat koori nad nii tasuta sõidutada ei suuda..
peale õhtusööki said asjad kiiresti ja tegelikult suhteliselt korralikult pakitud ja toimus pidu hotelli baaris (viinad, konjakid, must leib ja kuivatatud lest kraamiti välja..).. Alex ja Cristina usaldasid ka neid kahte viimast proovida, hotelli vanaperemeees proovis viina ja kiitis heaks (eks tema vast on rohkem proovinud seda grappa kangust.. ;o).. pidu kestis.. Tatjana jäi kergelt jokki ja lõpuks täitsa ebakaines olekus rääkis väga palju endast ja oma siniverelisest päritolust..
mägede kohal hakkas välkuma äike ja vihma sadas vaikselt.. käisime tee ääres jaaniusse vaatamas (mina isiklikult nägin neid esimest korda).. hotelli rõdul istudes ja vihmasadu ning imeliselt värsket õhku nautides kuulsin kõrgemalt mägedest vaikselt alpikelli tilisemas..
pidu veel kestis, kui mina Laisa Loomana juba und nägin.. öösel käis äikeseilm täpselt hotellist üle, lahtisest rõduuksest paistis see, kuidas aegajalt oli välgusähvatustest peaaegu sama valge kui päeval ja vihma sadas alla nagu keegi oleks ämbrist kallanud..

kas tõesti juba hakkab läbi saama meie lustielu? (festivali 4. päev)

peale kiiret saisöömist toimus väljasõit Clusonesse “kulinaarsele hommikule”, mis tähendas – üllatusüllatus! - saia, veini, sinki, juustu.. lisaks väike ülevaade Raekojast ja selle ajaloost ja väikesed esinemised siin ja seal platsil ja kontaktide vahetamine teiste kooridega ja siis lasti meid linna peale šoppama.. nagu Cristina hiljem ütles, kui minu saaki üle vaatas: Clusones on suhteliselt vähe korralikku “Italian junki” (tema väljend, mitte minu...)..
osturetke järgselt hotelli lõunale.. sardiinlased on ilmselgelt kasutanud vaba aega ära tipsutamiseks, tuju oli neil suhteliselt ülemeelik.. suur vajadus oli meiega koos pilti teha, soovilaulu tellida ja kõvasti musi norida.. no mõne neiuga läks neil see isegi õnneks, kaks ülemeelikus tujus noort kokku saanuna..
koori esindajate väljasõit Clusonesse (bussijuht oli minu mäletamist mööda ikka Antonio, aga võin ka eksida, igatahes tee ääres oli tal üks sõber meemüüja, soovijad ostsid mett.. mina ostsin ka, eükalüptmett, pidi olema kurgule hea.. mul ju kodus oli vähemalt 3 köhijat ees ootamas), suurem osa koori jäi maha vahepealsesse asulasse (oli see nüüd Bratto või Castione.. maha nad igatahes jäid).. toimus mälestusmissa ja ärasaatmine noormehele nimega Batista (22 aastat vana, hukkus mootorrattaõnnetuses), kes oli leedu koori saatja/tõlk.. katoliku kiriku missa on midagi hoopis omalaadset.. kõrgel künka otsas asuvasse kirikusse tuli lõpuks kokku oma 1000 inimest ja kindlasti ei mänginud seal olulist osa festivalil osalejad vaid just kohalikud.. tunnen südamest kaasa sellele perele.. mida meil matusetalitusel ei tehta: ei kätelda südamlikult kõik ümbritsevaid inimesi ja ei öelda naeratades surnu nime – ei hakanud täpsemalt Cristina ja tema sõbranna käest pärima, täpset tähendust, aga ilmselt austusavaldus.. nagu oli ilmselt austusavaldus ka spaleeri moodustamine kirikust väljudes ja kirstu kirikust väljatoomist saatev tormiline aplaus.. liiklus linnas oli osaliselt suletud, matuserongkäik suundus surnuaiale.. sinna meie terve esindus ei läinud.. surnuaiale ei soovinud minna ka Battyt ilmselt lähedalt tundnud Cristina.. aga mõned meist siiski läksid, sh ka mina.. surnuaial ei ole mulda kuskil näha, ainult kiviklibused teed.. kivikirstud, kus on ilmselt urnid.. kirstudel nimed ja pildid (noored, vanad, keskealised).. mitmekülgne päev ja täiesti eriline ja ilmselt ka kordumatu kogemus..
Alex oli ilmselgelt ülemeelikus tujus.. nende koor oli ka üks kirikus Battyle laulnutest, ilmselt olid poisid veinipudelist julgust ja lohutust otsinud.. unisex vetsus pritsis poiss meid igatahes märjaks, siin ja sel ilmus ootamatult selja taha ja koputas õlale, selleks et hetk hiljem jälle kadunud olla.. (oluline väljend terve aja jooksul: “Okeeei??!?... [sinu nimi]”)..
tagasiteel hotelli korjasime üles ennist mahajäänud, kuulsime lähemalt Tatjana elust ja armastusest.. õhtusöök oli külluslik nagu tavaliselt (magustoit jäi küll seekord söömata, aga uudised olid head: Massa kvalifikatsioonis esimene, jee..)
õhtune kontsert oli seekord kodu lähedal: Castione della Presolana kinomajas.. lisaks meile astusid üles kaks Itaalia koori ja üks kammerkoor Valgevenest... akustika puudub kinos täielikult.. kõik, mis eesruumis räägiti, kostis imeliselt ka saali ära (ja eesruumis pidi ju oma esinemiskorda viksilt ja viisakalt ootama, korraldus ja kohalik paanika on täiesti arusaamatu kohati).. meie fännklubi/sponsorid jäid rahule, publiku kohta ei tea öelda: enne meid esinenud järjekordse Itaalia meeskoori liikmed esireas istujatena kippusid küll avalikult näkku haigutama ja tukkuma jääma..
terve meite koor lõhnas grappa järgi, Alex oli samuti endiselt ülemeelikus tujus (kuulsime vahepeal Cristina käest, et Alex on tegelikult täiesti stressitekitav mees ja saime ka teada, et osad sõnad/väljendid, millega poissi – käitub kui neljane, vanus on 36 – kostitatakse on ikka suhteliselt mahlased..)
rikkalikult kaetud laud peale kontserti sisaldab ka puuvilju seekord lisaks veinile, juustule ja saiale.. erinevad koogid (meekook oli i m e h e a..), oeh, amps..
hotellis on raske uinuda, sest seekord on kõrvaltoas vaikne..

Festivali 3.päev: eestlased saavad hakkama ka kohaliku keele oskuseta!

hommikusöögil oli sardiine (olgu, rohkem ei ütle nii, vaid edaspidi: sardiinlased) juba suhteliselt vähe, aga selle eest on meil kooris endiselt olemas oma tõmmu meesterahvas, kes võib vajadusel ka sardiinlane olla :o).. peale järjekordset saiasöömist sõitsime Clusonesse pühapäeval ettekandmisele tulnud missa ühisproovi (proovi viis läbi Coro Idica dirigent, mind arvati proovi ajal itaalia keele mõistjaks ja suht ametlikuks tõlgiks.. no väga keeruline ei olnud, vt ka kommentaar itaalia keele kohta allpool) ja saime Alexi juhtimisel tutvuda ka korraldajakoori peakorteriga (trofeeruum, väike baar, harjutus”saal”.. muide, kõik need kolm korda, kui meie neid esinemas nägime, ei olnud neil kordagi noote ees.. noodid kenasti nimedega varustatult sealsamas harjutus”saalis”).. peale linnakülastust suundusime taas koju (loe: hotelli).. lõunasöök tundus pikem ja põhjalikum kui tavaliselt, aga kõht hakkas juba selle mõnuga harjuma, et neli käiku ja suht hästi kalkuleeritud norm.. Alex otsustas seekord istuda meie seltskonna keskele (esimene ja viimane kord..), mitte laua otsa Tatjana ja Cristina ja bussijuhi juurde (seekord siis Antonio, buss mehel pingirea võrra lühem kui Virgiliol, kurvid ja sõidustiil palju aeglasem ja - mis seal pattu salata - ka igavam).. eks Alex-poiss oli kogu asjatamisest ja pabistamisest (noh, et ikka itaalia kombel punktualna asjad sujuksid) juba väsinud ka, oli näha kuidas järjest rohkem torssi jäi ja ilmselgelt ei saanud endiselt ümberringi kõlavast eesti keelest aru (lehele, kuhu Alex soovis igalt ühelt pühendust ja aadressi kirjutasin mina: “Dear Alex! Hope You have learned Estonian or at least English for the next time we meet..”).. nagu ma vist juba ka maininud olen siis, kahjuks ei oska Alex ka väga inglise keelt ja meie olime itaalia keeles sama tuhajuhanid kui esimesel päeval (tegelikult loomuliku intelligentsi ja olemasoleva hõreda teiste keelte baasil on võimalik isegi! itaalia keelest keelt tegelikult mitte õppinuna veidi aru saada, nagu kogemus edaspidi näitab..)...veini läks meil, eestlastel, juba rohkem, näiteks sardiinlastel on enamus pudeleid veel eelmisest õhtust poolikud.. ja jutt läks järjest lõbusamaks :o) (vahemärkus: minu toakaaslane A. - eks nad mõlemad on A-d, aga eks ta tunneb ära end, kui seda siin peaks lugema juhtuma – palus kirja panna, et ta ei ole kunagi taevale nii lähedal olnud ja see lööb kõik asjad korraga niii selgeks..noh, nagu ma mõnele minu reisi kohta pärinule – või lihtsalt ette jäänutele, keda olen üritanud oma reisimuljetega tüüdata - olen jõudnud juba mainida, siis mina läksin Eestist kurguvaluga, mägedes olin sellest vaba ja tagasi tulles tuli ka kurguvalu tagasi.. jäi ta nüüd praamile, Läti piirile või lennukisse varitsema, mine võta kinni..)
suure vaidlemise, planeerimise, asjatamise, plaanide ümbertegemise ja kohaliku paanika saatel saime endale välja kaubeldud reisi d'Iseo järve äärde ja selle järve ääres asuvasse Lovere linna.. teel tehti peatus Lidli nimelises supermarketis, kust kõik ostsid miskipärast grappat.. ja ei mingeid saiu ;o).. poepeatuse venimine oleks reisi järve äärde kohaliku paanika tõttu peaaegu ära jätnud, aga õnneks läks.. Lovere on suhteliselt väike ja rahulik linn, vähemalt nii tundus.. järvel purjetati palju.. ja suhteliselt soe oli linnas ka.. liiklusest: üks huvitav TÄIESTI pime kurv keset linna, mis nõuab juhtidelt tuututamist stiilis “tuut, tuut!! mina tulen, tõmmake koomale”.. meile anti aega šoppamiseks.. kõigepealt lunastasime vetsuskäigu ühe jäätise eest (jäätis oli nämma, pähkel ja šokolaad..) ja siis kondasimegi mööda linna.. mingeid korralike suveniiripoode teele ei jäänud, ainult ports riidepoode, Swarowski kristallide äri, muud ülikallid kella ja vidinapoed, üks järjekordne supermarket, kust sain head juustu – headus tuli muidugi kodus välja, kui emmega seda veini kõrvale proovisime – ja peagi saigi linnake otsa, ümberpöörd!.. ühest kohvikust leidsimegi õllega maiustamast suure portsu eestlasi/saatusekaaslasi ja suundusime bussi tagasi.. tagasiteel õnnestus ära proovida ka “noor”/”toores” vein.. nagu limps, kerge kraadiga.. aga valmis vein on parem..
ja tagasi hotelli.. õhtusöök.. kiirkorras rahvariietesse ja Clusonesse, festivali peatelki (Teatro Tenda) esinema.. kuna osalejaid oli suht palju, siis kontserti anda telgis said vähesed privileegidega tegelased, sh meie.. enne kontserti nägime tõelist itaalia temperamenti möllamas, nimelt konferansjee (üks suhteliselt ilusa ja leebe välimusega neiu) kukkus märatsema, et miks ei ole meie ainsal itaaliakeelsel laulul juures itaaliakeelset seletust, mis annaks teada laulu sisust.. no see võttis natukeseks tummaks.. neiu oli vägaväga ärritunud, hea et keegi päriselt peksa ei saanud ... :o)
olime esimesed esinejad (seekord ei mingeid kiireid muudatusi.. vähemalt märkimisväärseid), peale meid said lavale kreeka tantsijad (oi, see mulle meeldib, mis siis et nad aeglaselt ja rahulikult tantsivad, see on ikkagi mõnus muusika ja tantsud on mõnusad) ning õhtu lõpetajateks “Plantations Sound Chorus” Bolognast.. vat nemad olid tase.. laulud orjanduslikust lõunast, gospel, Aafrikast endast, Lõuna-Ameerikast, Elvis, bluusivennad, Queen.. peale tõelist Freddy Queeni üks paremaid esitusi üldse.. meie neiud-noormehed muutusid tantsutüdrukuteks, meid filmiti ja kanti üle ka kohalikus televisioonis.. kuidagi hästi järsku sai see lõbu läbi “Play Station..” uups, Plantation Sound Chorus jäi veel laulma ja meid kupatati bussi.. ei tea, kas asi oli selles, et meie tants ei meeldinud, või olid meie saatjad väsinud.. igatahes igale kontserdile järgnevast pidulauast jäime seekord ilma (oh neid saiu, mis söömata jäid.. tegelikult muidugi veinist kahju..)
enne tuttuminekut jõudsin küsida hotelli (järgneb reklaam: http://www.hotel-desalpes.it/) noorperemehelt kutsika nime: must kutsikas, miks ma ise selle peale ei tulnud, et tema nimi võiks olla Nero ;o)
kõrvaltoas jälle laulupidu, endiselt meeldiv laulude saatel uinuda.

P.S. andeks, et postitusel pole pealkirja, blogger sakib.. üritan talle hiljem mõistust pähe panna..

seiklused jätkuvad: festivali 2. päev

kell 8.00 oli hommikusöögi aeg.. saime aimu sellest, mis meid hommikusöökidel ees ootama hakkab: sai!!.. oi jah oh oh... peale saia manustamist tegime kooriproovi, et ikka õhtuks paremas vormis olla.. ja et ka füüsist parandada, uurisime hotelli noorperemehelt (tema oskas veidi inglise keelt), et kuhupoole veel kõrgemale mägedesse jõudmiseks oleks hea ajama panna.. tema soovitas lihtsalt mööda teed ülespoole kõndida.. kõmpisime siis.. väga, väga mõnus.. ühelt mäeküljelt leidsime karja alpikelladega varustatudlambaid ja paar eeslit nende seas.. lisaks paar karjust ("karjane" ei võrdu "eesel").. tagasi kõndisime mööda teist teeharu, huvitav oli bussipeatuste paiknemine: tee on niigi kitsas, ja siis on lihtsalt ilma mingi tee laienduseta ka bussipeatus..
ja jälle söögiaeg.. korralik lõuna ning siis kiiresti, kiiresti (noh, et olla "punktualna") rahvariided selga ja pronto pronto bussi.. Clusonesse jõudnud bussid aeti kõik imekitsa väravaga spordiplatsile kokku, väidetavalt 10 minutiks, et siis kõik koos Bergamo ja rongkäigu poole sõitma hakata.. häh, kümme minutit mai ääässs :oD.. tegelikult kulus seal oma tunnike.. ega kellegi tuju ei langenud, tehti koos pilti ja lauldi ja oldi niisama (muidugi mõnus palavus kõige selle saateks).. muide, lisaks sellele, et kümme minutit on Itaalias 1 tund on huvitavad nähtused ka kohalik paanika ja pidevad muutused plaanides..
lõpuks hakkas busside kolonn Bergamo poole liikuma.. liiklus on selleks ajaks täitsa kapitaalselt kinni pandud.. kui Eestis tuleks keegi selle peale, et kitsastele (mägi)teedele tekitada liiklust takistav VÄGA pikk busside rivi, oleks kõik selle tõttu kannatama pidavad juhid maruvihased.. itaallased võtsid asja rahulikult (vist siesta aeg nagunii :o) ja lehvitasid ja naeratasid..
Bergamos ei olnud oluliselt jahedam.. kondasime rongkäiguga mööda vanalinna tänavaid kuni jõudsime ühele vägadema tillukesele väljakule kogu seltskonnaga kokku (palju rahvast ühte väiksesse kohta kokku suruda, see on vist itaallaste meelistegevus..)
nüüd viidi meid bussiga Parre asulasse (ilmselt linn?), kus pidi toimuma meie õhtune kontsert.. muidugi saabusime meeletu ajavaruga ja saime kätte oma õhtusöögi.. ainus õhtusöök, mida ei söönud mõnusas koduses hotellis.. ja kus ei olnud tegelikult nelja käiku, vaid kolm: esmaseks roaks kuiv sai, teiseks käiguks kuiv sai (õnneks anti pool liitrit vett ka igaühele ikka) ja kolmandaks nektariin.. külluslik, kas pole.. ja see koht, kus seda sõime.. no see ei kannata kommentaare, esialgses kavas räägiti tillukestest veinikeldritest, aga see oli pigem mingi naljakas tagahoov.. ja ikka oli veel vaba aega.. kondasime mööda linnakest ringi ja tegime siin ja seal pilte, külastasime ka kohalikku spordibaari (baarman polnud vist ammu nii palju rahvast korraga näinud ja mõni neist tellis isegi grappat! ;o))

jõudis kätte esimese esinemise aeg.. pidime olema päris esimene koor, aga siis toimusid kiired muutused plaanides, ning enne meid lubati lavale üks Itaalia meestekoor.. vanemad heledahäälsed härrad.. publikut oli nii palju, kui see imetilluke platsike mahutada suutis (kohaliku omavalitsuse õu).. meie ainsa itaaliakeelse laulu summutas suures osas kellade kilinkolin, aga pole hullu.. peale meie (edukat) esinemist said publikut meelitama asuda venelased.. folkloorigrupp: nii tantsu kui laulu kui pillimängu.. eheda vene kultuurielamuse saamiseks tuleb minna Itaaliasse festivalile ;o)

peale kontserti oli kaetud laud.. vein, šampus, limonaad, erinevad saiad, jms.. ka bussijuht sai oma veini kätte ;o).. hiilisime salajasi teid pidi bussi juurde, teisi järgi oodates võeti üles ka väike KaeraJaani tuur.. hotelli jõudmise tee oli juba oluliselt lühemaks jäänud.. bussis pannakse paika K. R. firmasse puutuvad üksikasjad.. kõik olid ilmselgelt suhteliselt väsinud jälle, aga ega see ei tähendanud, et hotelli jõudes tuttu mindud oleks.. kõigepealt tuli Alexile Sanctust laulda, sest see oli tema üleüldine lemmiklugu meie repertuaarist ja siis.. kõrvaltoas organiseeritakse öödiskot, toanaabrid üritavad meie dirigenti ja meie itaallasest saatjat paari panna (kokku saamise vabanduseks pakutakse: minge öelge Alexile, et P pill ei mahu enam kotti, irw..).. öödisko kestab pikalt ja põhjalikult, laulu saatel on mõnus magada..

saarlaste imelised seiklused Itaalias ehk festivali "Juu Lupsib" (copyright by M.S) 1. päev

ööl vastu 27. juunit suundus bussitäis saarlasi kella 1sele praamile.. ammu polnud Harilaiu või Tehumardi või Koguva (krt seda teab, misike see õige nimi oli..) nimelise paadiga sõitnud.. koju jätsime maha mõnusa vihmasaju (mõnusa sellepärast, et nii kaua oli olnud täiesti kuiv).. suundusime Riia poole.. enamik rahvast üritas bussis tukkuda või tiksus niisama.. kell 6.00 jõudsime Riia lennujaama.. kuna lennukini oli aega maa ja ilm, siis üritas igaüks endale mingi tegevuse leida, keda tabas motoorne rahutus, kes jätkas bussist tuntud vegeteerimist.. kell 10.00 sai lõpuks turvakontrolli läbida ja kell 10.50 stardib kauaoodatud lennuk.. ees ootas kolm tundi lennukis..

koor jaotati raskuseks üle lennuki.. õnneks sain mina aknaaluse koha ja vürtsiks enda kõrvale 2 lätlannat, kes muudkui räägivad kogu selle reisi aja.. hoolimata sellest tuleb mul tuku peale, aga õnneks ei maganud ma maha mägesid.. imelised vaated..

maandusime Milano Malpensa lennujaamas (linnast tegelikult ilmselt oma 30 km kaugemal).. lennujaamas võttis meid vastu festivali korraldajakoori liige Alessandro ("tutti, call me Alex"), meie tõlk Tatjana (jah, meile tõlgiti itaalia keelest vene keelde, sest inglise keelt oskavad nad seal mägede vahel vähe), istusime Virgilio bussi (äge bussijuht.. igaüks ei oska niimoodi nii suure bussiga mägedes kimada) ja läks lahti 2 tundi kestev sõit Bergamo provintsis asuvasse Clusone linna, kus toimus 7. rahvusvaheline koorifestival, mida korraldab iga 7 aasta tagant nüüd juba 50. aastaseks saanud Coro Idica.. festivalil osales oma 25 itaalia koori/folkloorigruppi ja oma 35 seltskonda mujalt (kõige kaugemalt brasiillased ja kolumbased, siit põhja poolt veel venelased, rootslased, leedukad..)

mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mõlemal pool teed paistma lisaks huvitavale itaalia arhitektuurile ka mäekotakaid (copyright by K. R.).. Clusones festivalikeskuses (mingi spordirajatis originaalis, kuhu oli püsti pandud hiigeltelk) anti meile süüa kõikvõimalikku juustu ja veini ja saiakesi/küpsetisi.. üks juust oli väga vastik.. lisaks sellele, et ta haises nagu kits, ta ka maitses nagu kits.. väkk.. seal tuli toidu eest laulda, eks me siis laulsime.. ja kuulasime teiste saabujate laule..

ja meie tee viis meid veel ülespoole, hotelli.. "meil onn mägedes on".. Clusone asub 600 m üle merepinna, meie hotell 1300 m ja mäekotakas, mis meile igal hommikul hotellist välja astudes vastu vahtis oma 2500 m (Presolana).. saime ennast tubadesse sisse sättida ja juba õhtusöök.. peab ütlema, et kui nad Itaalias ka vahel hommikuks putru pakuksid, siis ma koliks kohe ära.. 1. käik: salat, igaüks ahnitseb rohelist endale nii palju kui ise tahab.. 2. käik: esimesel õhtul kartulitoode (gnocchi?...või kuidas iganes seda kirjutatakse) ja teistel õhtutel ning lõunaaegadel erinevad pastaroad.. 3. käik: liha (1-2 õhukest viilakat, mmmmmamps) pluss köögivili.. 4. käik: magustoit (kook või miski kreem või jäätis)... alla loputamiseks hulgi vett ja veini.. muide, Virgilio joob ka veini.. noh, suht arusaadav, sellised hirmsad ja ohtlikud teed, kuidas sa ikka ilma promillita sõita julgema peaksid..

hotelli ja söögikaaslasteks oli meil seltskond Sardiinia poisse.. laulavad imeliselt, suitsetavad nagu vanad korstnad ja ingliisi keelt ei räägi..

kell 20.10 startisime tagasi Clusone poole festivali avalöögile.. orkester mängis Itaalia hümni, EL hümni, terve King Kongi soundtracki, Bondi laulude popurrii, tegi matka läbi Itaalia ajaloo.. esines ka 50. aastaseks saanud võõrustajakoor (eriti hästi läks nende esituses peale Kalinka.. ja muidugi solistid on neil ka fantastilised.. kuigi meie laulumaailmas sellist kiirgumist ei peeta väga korralikuks laulmiseks) ja kantakse kohale tordid.. meie koori rahvas on suht kustunud olemisega (vt bussis veedetud öö).. aga peale kontserti jagatakse veel torti ja veini ja šampust ja lastakse ilutulestikuna õhku hulk raha..

tagasi hotellis sooviti lõpuks ometi head ööd (Bona notte ja põsemusid) ja sai teki alla pugeda.. mmmmõnus :o)