aeg liigub üha kiiremini ja siis veel kiiremini..

.. aga see ei üllata ju meist kedagi.. samas mõnes mõttes teil veab, sest kui mul oleks aega, siis ma kirjutaks tihedalt ja palju teile sellest

kuidas me töö juures (ärge üllatuge, sel päeval kirjutas isegi lehes sellest, kuidas kella kukkudes patsatavad pastakad lauale ja kõik teleka ette lähevad) suure ekraani pealt vaatasime Aaaandruuus Veeerpaaaluu maailmameistriks sõitmist ja närveerisime;

kuidas ma käisin koos Murueidega vennale 16nda (jah, juba 16nda, ta on täismees juba meitel) sünna puhul torti hankimas ja kuidas me seda koju viies avastasime, et kõik kes ei köhi ja ei tatista pereliikmetest, omavad parasjagu toredat kõhugripi viirust;

kui mõnus oli Maailmaparandajal ja Mpsil (kes omas miskit kurgu jms viirust) külas käia põhjalikumalt üle tüki aja ja veini juua ja tarka juttu ajada ja kitarrimängu kuulata;

kui lõbus oli sellele järgneval päeval avastada, et maha on sadanud kvaliteetne lumevaip, nii et Milli väljakaevandamiseks läks omajagu aega ja kuidas kõik lumi siis autosse, krae vahele ja muudesse võimalikesse ja võimatutesse kohtadesse ronis ja kuidas me siiski võtsime looduse tujusid trotsides ette reisi pealinna poole ja praami peal kohalikke lehti lugedes rannas põletusmatuse korraldamise plusse ja miinuseid vaagisime;

kui tore oli meite meestepäevaüritus släsh kõik vahepeal suurema seltskonnaga pidamata jäänud pühade jms tähtsamate päevade üritus, kui me saime üle suhteliselt pika aja jälle pealinnas kokku ja ronisime ahvipärdikute moodi mööda kõrgeid puid (jättes küll osad seltskonnaliikmed külmetusviirusi ja kõrgusekartuse nakkust põdema sooja tuppa) ja siis J. residentsis sõime-jõime-saunatasime-lobisesime;

kui mõnus oli enamus päeva lihtsalt maha laiselda vabariigi aastapäeval släsh vastlapäeval, kus lisaks laisklemisele sai siiski ka kelgutatud ja uisutatud ja ülemäärasel hulgal söödud vastlakukleid...

jah, kõigest sellest ma teile ei kirjuta pikalt just sellepärast, et võrreldes pakutuga ja vastuvõetuga on ametijuhend (tööülesannete ulatus/spekter on võrreldes eelmise ametikohaga kõvasti laienenud ja seetõttu ei suutnud ma iroonitsemisest hoiduda ja saatsin kõige otsesele ülemusele e-kirja teel arvamuse, et "tänan usalduse eest, ise ei teadnudki, et olen ametnik kui orkester") pidulikult kasvatanud juurde pikkust (piltlikult muidugist) poole meetri võrra või nii, lohutuseks öeldakse vaid (ülemuste ja veel kõrgemate ülemuste poolt) seda, et rasked ajad ja olge õnnelikud et teil tööd on ja tulemuseks on see et ülesannete, lisaülesannete ja lisalisaülesannete õigeaegseks ärategemise tagasmiseks lõpetasin ma töö tegemise täpselt veerand tundi tagasi ja seda sellepärast, et lihtsalt ei jaksa enam.. head ööd! homme jätkame.. kas just samas vaimus, aga jätkata tuleb...