karu talla lakkumisest..

jaah, päriselt ka jõudsin Ruhnust tagasi.. juba neljapäeval tegelikult, aga bisi laif on olnud järjekordselt, see avaldus küll ilmselt kedagi ei üllata..

aga Ruhnu on mõnus.. läksime teisipäeva õhtul, oli piisikene laine, suure loksumise ja lained tekitas meie üle mere kihutav paat ise.. st et osad said veidi märjaks isegi.. aga enamasti enda kangekaelsuse pärast.. Ruhnu jõudsime juba hämaras (kell oli juba veerand kümne ringis), vastu oli meile turismitalu poolt saadetud väike nunnu buss, millel puudusid ainult amordid.. sest munakiviteed mööda me ei sõitnud, see sai pärast päevavalguses selgeks tehtud.. Liise turismitalus jagati meid kiiresti majakestesse, mina sain ühes väikeses punases majakeses neljanda korruse "sviidi".. külalislahke pererahvas kostitas meid hapukapsa ja koogiga ning edasi oli vaba programm.. mis tähendas veini joomist ja maailma asjade arutamist/paika panemist.. miski aeg sai ikka kõrgustesse tuttu ka ronitud.. ja toanaabreid hoiatatud, et esimese kõva mütsu peale ei ole vaja üles ärgata, see on unesegane mina ilmselt, kes üritab vetsu minna enne õiget äratust..

peale hommikusööki otsustati suuremad ja tähtsamad küsimused (loe: seminar) jätta hilisemaks ajaks ja kõigepealt tutvuda kirikuga.. õigemini kirikutega, sest ruhnlastel on neid 2,5 meetriste vahedega seal.. puukirik ja kivikirik kõrvuti.. kirikuhärra ise rääkis ja näitas meile kõike olulist.. väga hariv..

peale väikest seminarilaksu ei suutnud enamus enam paigal istuda ja otsustati supluse ja matka kasuks.. metsad on neil Ruhnus vägevad.. aga saar ise on pisike, nagu majaka otsast veelgi selgemaks said.. igal pool puha meri vastas, ükskõik kuhu suunda vaatad.. ja mustikaid oli ka üle ühe.. kõik peale minu suutsid muidugi mustikatest suht külma rahuga mööda kõndida, seega olin Limo randa jõudes ainus sininäpp ja keel.. ai, aga milline rand! suured mõnusad lained, kohe sügavaks minev meri, laulev liiv.. mmmõnus.. pärast värskendavat ujumist võtsime ette retke mööda saare idakülge põhjatippu jõudmiseks.. palju oli tormimurdu ja pugemist, aga hakkama saime :o).. mul õnnestus metsaraja leidmise aktsiooni käigus ka jalg vaiguseks saada.. jõudsime põhjatippu, imetlesime lautrikohad ära ja kõmpisime tagasi saare keskpaiga poole, tsivilisatsiooni juurde.. kohalikud tervitasid meie asutust kuumalt (kuskilt see soe pidi ju välja pääsema, tervitaja ise kandis paksu lammavillast kampsunit.. oeh..).. selgus, et ikkagi nõgesekasvatamine on moes ruhnlaste seas.. ja see, et kohalikud kassid armastavad mootoreid, nii seest kui väljast..

õhtul sai veel seminari ja süüa ja sauna ja kolleegidega kõigist maailma asjust rääkida ja õlut ja neljapäeva hommik leidis meid varakult Ringsu sadamas..

P.S šokolaadist karu asukohta kohalikud targu meile ei avaldanud.. ju nad olid meie salaplaanist talda lakkuda juba ette kuulnud.. huvitav, kes lobises?