...

väljas trummeldab vihm vaikselt vastu katuseplekki, sees lesin mina suures voodis täitsa üksinda (isegi kaisukaru ja kaisutiiger on kuskile kondama läinud, mutukatest rääkimata..), nuusutan piimakohvi lõhnalise küünla lõhna.. ja mõtlen, et võiks lugeda Pan Kleksi akadeemiat.. ma nimelt avastasin sellel nädalavahetusel enda jaoks vanad head lasteraamatud, mida ma kunagi võisin lõpmatuseni lugeda.. Lindgreni ja kõigi tema toredate tegelaste aeg jõuab ka kohe kätte.. aga veel natuke tuleb oodata ja kannatada neil..

ja kohe täitsa mõnus on olla, sinnamaani kui meelde ei tule see hunnik sügavkülmutatud putukaid, kes sorteerimist ootavad, poolik välitööde päevik, mis ootab arvutisse ümbertoksimist ja sada muud asja, mis tuleb ära teha või mis ma olen lubanud ära teha.. jah, sinnamaani on täitsa mõnus..

eitea, kas sügis hakkab kätte jõudma?