"kas on veel püssirohtu saaarvedeees??"

Laisa Looma teed viivad vahest huvitavatesse kohtadesse.. näiteks teisipäeval käisin Võilaiul.. see on selline tore väike laiukene Muhu saare külje all, kuhu teoreetiliselt ja praktiliselt pääseb jalga märjaks tegemata.. eriti kui kasutad näiteks hobutransporti (paat on nii tavaline ja ebahuvitav, sellest me ei räägi).. nimelt on Võilaiuga selline lugu, et härra Martin Kivisoo karjatab seal oma hobesekarja.. ja selle eest taotleb ka KKM käest toetust (Võilaid on Natura2000 ala).. järelikult peab KKT vähemalt korra aastas seal kohapeal käima ja oma hinnangu andma, et kas ikka on ilusti paljaks näritud või mitte.. ja Martin Kivisoo ei kasuta kohe kindlasti mitte paati, vaid ikka obeseid.. jõudsime siis eile kell 11 Rässa küla alla, kus ootasid meid hobused (Laisk Loom sai sõbraks Telvi).. seda et siis me sealt kapates läksime (pigem lonkides, traavi saime tagasi tulle selgeks).. läbi vee minek võttis ca 30 minutit.. siis tegime laiule tiiru peale.. väga ekstreemne kogemus oli hobuse seljas istuda, kui kõik see poolmetsik vabalt jooksev obesekari meie ümber kogunes, oma hobune selliseks närviliseks muutus, hambaid naksutama hakkas ja samas kuulsid, kuidas suured kollased hambad ka selja taga ja külje peal naksusid.. ega nad paha pärast, nad olid lihtsalt uudishimulikud.. Võilaiu lõunapoolses otsas oli jaanuaritorm täiesti arvestatavad klibuvallid kohale tarind ja sealpool nägi ka ehtsat murdlainetust.. külm tuul ümber peade vihisemas liikusime laiu veidi põõsasema koha poole, kus sõime ise lõunat ja ka ratsudele sai üht teist hammaste vahele.. tagasitee oli kuidagi lühem, eriti tänu Martini pidevatele hüüetele: "kas on püssiroohtu saarvedeees?", mis tähendas, et hobused kukkusid traavima ja sa pidid ise vaatama, kas püsid sadulas või mitte.. ei, vägev.. hobesed on armsad loomad, aga ma ei jäta veel täielikult seda arvamust, et nad natukene liiga suured on..